Kuldne Lurich

Autor on Mika Keränen. Tegu on salaselts Rampsu kuuenda juhtumiga. Peategelasteks on salaselts Rampsu liikmed Mari, tema buldog Mati, Sadu, Reilika, Olav ja Anton. Kõrvaltegelased on spordimuuseumi inimesed. Jutt algab sellega, et Mari isa on ära müünud vana paadi, mis oli olnud salaseltsile peakorteriks. Isa vabandab ja asub neile uut peakorterit ehitama. Samal ajal tuleb aga salaseltsile ootamatu teade:varastatud on kuulsa tõstja ja maadleja Georg Lurichi kuldkuju. Lapsed asuvad asja uurima: küsitlevad kõiki, otsivad asitõendeid. Lõpuks leiab koer Mati üles salapärase käigu, mis viib Tartu Ajaloomuuseumi keldrisse. Käigust leiavad lapsed kuju ka Mari käib koos Olaviga käigu teises otsas ära. Poolel teel saavad mõlema telefonide akud tühjaks ka tagasi peavad nad minema kottpimedas. Koos politseinikega tuvastatakse, et röövlid on kaks vanatädikest Lea ja Eha. Vargad võetakse kinni ja lapsed saavad 5000€ leiutasu. Mulle meeldis see raamat väga, just nagu teisedki salaselts Rampsu raamatud.

Hirmu org

Tegu on ühe raamatuga Sherlock Holmesi seeriast. Autor Arthur Conan Doyle.

Tegelased:Sherlock Holmes, doktor Watson, seersant Wilson, Cecil Barker, Alec MacDonald, John Douglas, missis Douglas.

Lugu algab Sherlock Holmesi lugude tavalise algusega: Holmes vestleb laua taga Watsoniga. Detektiivile oli tulnud kiri isikult, keda tunti Porlocki nime all. Kiri on šifreeritud, kuid Holmes pole veel šifrit kätte saanud. Ta nuputab selle ise välja. Ta saab kokku teate, milles teatatakse, et John Douglas mõrvati tema enda võõrastemajas. Sel hetkel astub sisse mister MacDonald ja märkab laualolevat kirja. Ta on rabatud, kuna astus sisse, et Holmesile samast asjast rääkida. Sherlock Holmes uuris seda juhtumit ühtpidi ja teistpidi, pakkus välja erinevaid teooriaid ja lõpuks püüdis ta mõrvari kaaslase lõksu. Tegelikult oli asi nii, et üks Johni endistest vihavaenlastest püüdis teda tappa, kuid John suutis talle koha kätte näidata ja ta tappa. Ehmatusega tundis John pärast ta tapmist ta ära. Seejärel tuli talle idee esitleda läbi ta teenri Ted Baldwini surnukeha härra Douglase omana ja lasta Holmesil seda uurida ja teada saada tema arvamus. Kuid Holmes näris pähklist läbi ja kuulutas kõigile tõde. Raamatu teine osa räägib, kuidas John endale kamba vihavaenlasi (eriti Ted Baldwini) sai. Raamat oli tore ja ma loen Sherlock Holmesi raamatuid hea meelega ka edaspidi. Juba sain läbi Sherlock Holmesi raamatu "Nelja Märk“ ja järgmiseks tuleb selle raamatu kokkuvõte.

Viieteistkümneaastane kapten

Autor: Jules Verne

Tegelased: Proua Weldon, Dick Sand, Jack, Negoro, Tom, Bat, Austin, Akteon, Herkules, nõbu Benedikt, Dingo, kapten Hull, Nan.

Jutt algab sellega, et kapten Hull sõidab ebaõnnestunud vaalapüügihooajalt koos meeskonnaga koju. Nad teevad enne Valparaisosse sõitu peatuse Uus- Meremaal Aucklandis, kus nad püüavad uusi meeskonnaliikmed värvata (eelmised olid põgenenud), kuid asjatult. Nad asuvad juba Valparaisosse sõiduks ettevalmistusi tegema, kui proua Weldon koos Dick Sandi, Jacki, nõbu Benedikti ja vana teenri Naniga peale soovivad tulla, et San Fransiscosse sõita. Kapten Hull võtab nad peale, lisaks sellele võtab ta kaasa ka uue laevakoka Negoro. Poolel teel kohtavad nad peaaegu uppunud laeva, kust leitakse poolsurnud Tom, Bat, Austin, Akteon, Herkules ja koer Dingo. Nad suudetakse päästa. Varsti peale seda hukkub meeskond koos kapten Hulliga ühe vaala püüdmise tõttu. Alles jäävad vaid need, kes Aucklandis peale tulid. Kuna Dick Sand oli varemgi kapteni abiks olnud asus nüüd tema kapteni kohale. Seejärel koolitas ta hukkunud laevalt peale võetud neegrid meremeesteks. Kogu selle aja on Dingo olnud tige ja urisev, seda just Negoro peale. Negoro rikub varsti peale seda navigeerimiskompassi ja lõhub kontrollkompassi. Seda, et navigeerimiskompass on kogu edasise aja valesti näidanud märkavad nad alles siis, kui kohutava tormi ajal nad Aafrika kaldale paisatakse. Algul ei saa nad sellest aru ja arvavad, et tegu on Ameerikaga. Järgmisel päeval saavad nad tuttavaks Harrisega, kes on Negoro kaaslane, orjapüüdja nagu temagi. Meie peategelaste eest ta muidugi varjab seda. Peale väga palju valetamisi juhib Harris nad orjapüüdjate orjamüügiplatsile, kus päästetud neegrid müüakse. Teel sinna suri kahjuks Nan. Dick hoitakse nõbu Benediktist ja proua Weldonist eemal, koos nendega on seal ka väike Jack. Märgates reetur Harrist tapab Dick ta. Herkules pääseb teel orjade müügiplatsile põgenema, kaasas Dingo. Varsti suudab Herkules nad päästa ja nad põgenevad. Põgenemise ajal pääseb Dick vaevu kosest allalendamisest ja peale seda leiavad nad Dingo endise omaniku : surnud Samuel Vernoni. Negoro oli ta raha röövinud ja teda surmavalt haavanud. Dingo märkas kohe peale Samuel Vernoni leidmist midagi ja ta tormas hütist välja. Ta tappis Negoro, saades ise surmavalt viga ja surres oma peremehe haua kõrval. Peale seda said peategelased koju. See lugu oli väga südamlik ja tore. Lisaks oli ta nii õhukese raamatu (336 lk) ikka väga pikk.

Raamat: Volli vanad vigurid

Raamatu autor on Ilmar Tomusk, ning raamat on järjeks raamatule "Volli“.
Seekordki on raamatus peakangelaseks krutskeid täis Volli (pärisnimega Voldemar) ning tema vanemad.
Raamat algab sellega, et isa tuleb töölt koju. Volli on tulnud paar päeva tagasi koolist hea tunnistusega, ning kingiks on vanemad ostnud Vollile uue sülearvuti. Isa astub tuppa ja jätab üllatuseks ostetud jäätised kapile. Ema tuleb isale kaame näoga vastu. Isa ei saa midagi aru ja astub tuppa. Siis läheb temagi näost valgeks. Nimelt on Volli oma uue läpaka algosadeks lahti võtnud. Isa läheb kööki rahunema ja juba mõne tunni pärast tuleb Voldemar kööki, asetab oma kokkupandud sülearvuti lauale ja näitab isale: arvuti töötab! Volli oli leidnud YouTube'ist sellesama arvuti lahtivõtmise ja hiljem kokkupanemise juhised. Ema soovitab seejärel isal (kes tegelikult on raamatu autor) kirjutada uus Volli-raamat ajast, kus ta oli alles kuuene. Isa nõustub, kuid teatab, et seda arvutijuttu ta sinna küll ei pane.
Mulle see raamat väga meeldis, kuna mulle meeldis ka eelmine Volli-raamat. See meeldis lihtsalt mulle veel rohkem, kuna see oli naljakam ja toredam. Ma soovitaks seda raamatut igaühele, kuna see raamat oli lihtsalt niivõrd humoorikas ja tore.

Raamat Saladuslik saar

Autor: Jules Verne

See raamat räägib sündmustest, mis toimuvad umbes 10 aastat pärast raamatut "Kapten Granti lapsed“. "Saladuslikus saares“ satuvad meremees Pencroff, tema kasulaps Harbert, insener Cyrus Smith, tema neegrist teener Nabuchodonosor (lühidalt Nab), inseneri koer Top ja reporter Gideon Spilett Ameerika kodusõja ajal Richmondi vangideks. Ühel tormisel varahommikul püüavad nad Richmondist põgeneda, kasutades selleks aerostaati, mis on Richmondis veidi aega stardivalmis seisnud. Nende põgenemisel läheb aga kõik väga valesti ja hädamaandumine sooritatakse tundmatul saarel. Sel ajal aga kaob Cyrus Smith koos oma koeraga. Peale pikka otsimist nad siiski leitakse ja peale seda asutakse mõtlema, kuhu rajada kodu, kuidas toitu hankida, millised nimed saarele ja selle osadele panna (saare nimeks sai Lincolni saar), kas ja kui, siis millised võimalused on neil saarelt pääsemiseks jne. Nad suudavadki kõik vajaliku kas hankida, või valmistada, isegi väikese paadi, millele pannakse Pencroffi järgi nimeks Bonadventure. Varsti peale paadi valmistamist saavad nad endale uue seltsilise, kelleks on orangutan Jupiter, lühidalt Jup. Varsti leitakse saare juurest kastike paljude väärtuslike asjade, nagu näiteks relvade ja raamatutega. Kuidas see sinna sai, jääb müsteeriumiks, nagu ka inseneri saladuslik pääsemine merest. Mõne aja pärast leiavad nad veest pudeli kirjaga, mis on pärit naabersaarelt, milleks on Tabori saar. Kui nad oma Bonadventure'ga sinna sõidavad, leiavad nad sealt omale uue sõbra, kelleks on raamatust Kapten Granti lapsed pärit Ayrton. Saladuseks jääb ka see, kes Lincolni saarel laterna süütas, kui seda ei teinud ükski kolonistidest(Cyrus Smith ja teised tegelased kutsusid end nii). Peale seda on veel mitmeid juhtumisi, kus näiteks üks Ayrtoni vanadest semudest üritab Lincolni saart laevalt rünnata. Kuid võidavad siiski kolonistid, kuigi 5 piraati jääb siiski saarele kondama. Tänu neile piraatidele vangistatakse Ayrton ja teda päästma tulnud kolonistidest tulistati Harbertit. Poiss jääb siiski ellu ja Ayrton suudetakse leida. Müsteeriumiks jääb see, kuidas järelejäänud piraadid nagu välgust tabatud surnult eest leiti. Mõni aeg peale seda saavad kolonistid teada, kes on nende müsteeriumite tekitaja:see on müstiline kapten Nemo. Kolonistid saavad seal teada kapteni eluloo, teate, et kapten on suremas ja selle, et nende Lincolni saar on hävinemas tänu sellele, et Lincolni saare kustunud vulkaan on taas hakanud tegutsema. Mõne päeva pärast lendab saar õhku, midagi ei suudeta päästa. Ainus kaljunukk, mis saarest järele jäi sai kolonistide viimseks lootuseks, seal elasid nad mitu päeva näljas ja suure kokkuhoiuga. Kui viimased toiduvarud on kulutatud ja kolonistidele paistab, et nad on hukule määratud ilmub äkitselt nähtavale Duncan, kapten Granti sõprade laev. Duncan päästis nad viimsel hetkel, selle juhiks oli kapten Granti poeg Robert Grant. Mul endal hakkas väga kahju, et Lincolni saar hävines ja kapten Nemo suri, neil hetkedel kippus mul pisar silma tulema.

Mina ei oleks üheski olukorras osanud käituda kavalamalt või nutikamalt kui kolonistid.

Ma soovitan seda raamatut igaühele, sest see oli väga huvitav ja pidevalt oli raske raamatut käest panna, liiga huvitav oli.

Raamat ”Doktor Dolittle kuul“

Autor Hugh Lofting.

Nii, millised mõtted mul lugemise ajal tekkisid. Ma elasin tegelastele väga hoogsalt kaasa. Näiteks kui mõni peatükk läbi sai oli väga raske pidama saada ja mitte lehekülge keerata:iga kord tuli mul huvi lugeda, mis edasi saab. Lisaks oli mul nii, et kui tegelastel midagi kurba juhtus olin ka mina kurb, samas kui oli midagi põnevat ja toredat olin ka mina rõõmus.

Kokkuvõte raamatust: Kui doktor Dolittle ja Tom Stubbins olid hiigelliblika seljal Puddleby'st lahkunud ja mitu päeva lennanud maandusid nad lõpuks Kuu peal. Seal ootas neid ees suur seiklus, põnevad avastused, huvitavad leiud ja hämmastavad olendid. Peale selle kasvasid nad tänu kuu taimedele ja toidule ka väga suureks. Kuu peal leitakse lausa eelajalooline inimene, kuulus kuntsnik kes on kuu peal kasvanud ülisuureks ja hakanud kuu komisjoni presidendiks. Lõpus saadab see hiiglane Tomi ka ilma loata ja käsuta koju ja doktor peab üksi koos oma loomast sõpradega kuu peale jääma. Kui Tom on tagasi maa peale jõudnud (ikka veel oma ülisuure kasvuga), siis räägib ta sellest, et doktor on kuu peale jäänud, doktori loomadele, kes jäävad muretsema, kas doktor John Dolittle üldse maa peale tagasi tuleb.

Tegelased: John Dolittle: rahulik, teaduslik, väga hea (looma/taime)keeleoskaja; Polüneesia: papagoi, õpetas doktorite keeli väga vana ja tark; Chee-Chee: ahv, väga hea haistmisega, väga hea toiduleidja, kaval.

Ma oleksin pea igas olukorras samamoodi toiminud, kui tegelased. Näiteks oli lõpus olukord, kus Tom rööviti hiiglase poolt. Kuidas oleksid sina käitunud(juhul kui sa oleksid samuti temaga varem läbi kellegi tutvunud)? Mina oleksin käitunud nii, nagu Tom: püüdnud iga hinna eest põgeneda ja abi hüüda. Ja kui see ei õnnestu, mõtle veel varuvariantidest.

Mina soovitaks seda raamatut igaühele, kes on varem doktor Dolittle'i raamatuid lugenud.

Raamat Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses

Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses
Astrid Lindgren
Tegelased: Melker Melkerson (isa) - heasüdamlik, vahel veidi imeliku käitumisega; Malin - lastest vanim, peres ema eest; Johan ja Niklas - kaksikutest vennad, vahel veidi arulageda käitumisega;
Pelle - suur loomasõber, pooleldi loodusteadlane; Tjorven - väike tüdruk, väga heasüdamlik ja armas; Pootsman ja Mooses: laste loomad, Pootsman on koer ja Mooses hüljes.
Kokkuvõte raamatust: Pereisa Melker üürib perele suvila nimega Tisleritalu väikesel saarel nimega Soolavares. Selle saare taga on aga peidus palju muud kui üks suvila. Seiklusi ja õnnelikke õnnetusi sellel saarel puudust ei tule. Mitu suve ja jõulu veedavad nad saarel olla ja lõpus on ka suur võidujooks selle peale, kas suvila müüakse raamatu peategelastele või halvale tegelasele, kes kavatseb Tisleritalu hävitada.
Minu arvamus: Raamat oli väga tore ja südamlik. Raamatus oli ka üks väga  kurb koht, kuid õnneks ununes see üsna varsti. Väga meeldis :) !
See raamat pani mind mõtlema selle üle, et võiks ise ka midagi sarnast kogeda... Tegelased läksid ka mulle väga südamesse...Astrid Lindgren kirjutab ikka väga häid raamatuid.
Kellele võiks see raamat meeldida? Ma arvan isiklikult, et see võib (aga ei pruugi) meeldida kõigile. Igatähes: Mina soovitan seda raamatut kohe väga!


Pilt raamatust: