Nii, millised mõtted mul lugemise ajal tekkisid. Ma elasin tegelastele väga hoogsalt kaasa. Näiteks kui mõni peatükk läbi sai oli väga raske pidama saada ja mitte lehekülge keerata:iga kord tuli mul huvi lugeda, mis edasi saab. Lisaks oli mul nii, et kui tegelastel midagi kurba juhtus olin ka mina kurb, samas kui oli midagi põnevat ja toredat olin ka mina rõõmus.
Kokkuvõte raamatust: Kui doktor Dolittle ja Tom Stubbins olid hiigelliblika seljal Puddleby'st lahkunud ja mitu päeva lennanud maandusid nad lõpuks Kuu peal. Seal ootas neid ees suur seiklus, põnevad avastused, huvitavad leiud ja hämmastavad olendid. Peale selle kasvasid nad tänu kuu taimedele ja toidule ka väga suureks. Kuu peal leitakse lausa eelajalooline inimene, kuulus kuntsnik kes on kuu peal kasvanud ülisuureks ja hakanud kuu komisjoni presidendiks. Lõpus saadab see hiiglane Tomi ka ilma loata ja käsuta koju ja doktor peab üksi koos oma loomast sõpradega kuu peale jääma. Kui Tom on tagasi maa peale jõudnud (ikka veel oma ülisuure kasvuga), siis räägib ta sellest, et doktor on kuu peale jäänud, doktori loomadele, kes jäävad muretsema, kas doktor John Dolittle üldse maa peale tagasi tuleb.
Tegelased: John Dolittle: rahulik, teaduslik, väga hea (looma/taime)keeleoskaja; Polüneesia: papagoi, õpetas doktorite keeli väga vana ja tark; Chee-Chee: ahv, väga hea haistmisega, väga hea toiduleidja, kaval.
Ma oleksin pea igas olukorras samamoodi toiminud, kui tegelased. Näiteks oli lõpus olukord, kus Tom rööviti hiiglase poolt. Kuidas oleksid sina käitunud(juhul kui sa oleksid samuti temaga varem läbi kellegi tutvunud)? Mina oleksin käitunud nii, nagu Tom: püüdnud iga hinna eest põgeneda ja abi hüüda. Ja kui see ei õnnestu, mõtle veel varuvariantidest.
Mina soovitaks seda raamatut igaühele, kes on varem doktor Dolittle'i raamatuid lugenud.
Nii, sain selle raamatu läbi. Täna alustasin "Kapten Granti lapsed“ lugemist ja hetk tagasi sain läbi selle järje nimega "Saladuslik saar“. Nii, et varsti on tulemas uued kokkuvõtted!
VastaKustuta